1611. aastal võttis saksa astronoom Kepler objektiiviks ja okulaariks kaks läätsekujulist läätse, suurendus oli märgatavalt parem, hiljem peeti seda optilist süsteemi Kepleri teleskoobiks.

1757. aastal pani Du Grand klaasi ja vee murdumise ja hajumise uurimise teel paika akromaatilise läätse teoreetilise aluse ning kasutas akromaatilise läätse valmistamiseks kroon- ja tulekiviklaase. Sellest ajast alates on akromaatiline refraktorteleskoop täielikult asendanud pika peegliga teleskoobi.

19. sajandi lõpus, koos tootmistehnoloogia täiustumisega, sai võimalikuks suurema kaliibriga refraktorteleskoopide valmistamine, seejärel saavutas haripunkti suure läbimõõduga refraktorteleskoopide tootmine. Ühed esinduslikumad olid 102 cm läbimõõduga Ekesi teleskoop aastast 1897 ja 91 cm läbimõõduga Ricki teleskoop aastast 1886.

Murdva teleskoobi eelisteks on fookuskaugus, suur plaadiskaala ja tundetu toru painutamine, mistõttu sobib see kõige paremini astronoomilisteks mõõtmisteks. Kuid sellel on alati jääkvärv ning samal ajal on ultraviolett- ja infrapunakiirguse neeldumine väga võimas. Kuigi tohutu optilise klaasi valamissüsteem on keeruline, on 1897. aastal ehitatud Yerkesi teleskoobi areng jõudnud haripunkti ja sellest ajast peale pole ühtegi suuremat murdvat teleskoopi ilmunud.